Põrandaküte / Radiaatorküte

Radiaatorküte

Radiaatorküte on üks tavalisemaid ja lihtsamini rajatavaid küttesüsteeme nii vanas majas kui ka uusehitises. Ka radiaatorite valik on avar: võib valida materjali järgi kas teraspaneel-, alumiinium- või malmradiaatori või lähtuda hoopis välimusest ja sobitada ruumi disainradiaatori. Radiaatorkütet saab edukalt kombineerida nii maasoojuspumbaga kui ka õhk-vesisoojuspumbaga, kuid küttesüsteemi rajades tasub siis usaldada oskustega projekteerija soovitusi.

Selleks, et soojuspump kui madala temperatuuriga soojusallikas annaks radiaatorküttes võimalikult hea ja energiasäästliku tulemuse, analüüsitakse radiaatorite ja torustiku mõõtmeid, ühendusliitmike omapära ja paiknemist ning võrreldakse neid süsteemis ringleva soojuskandja parameetritega. Ka radiaatori valik on tähtis, sest Eesti küttesüsteemides kasutatava soojuskandja tehnilised parameetrid ei sobi igale tootele ja radiaatoritüübile.

Võrreldes põrandaküttega vajab radiaatorküte mõnevõrra kõrgemat veetemperatuuri (50–70 °C), seega võib olla vajalik suurendada radiaatorite pinda. Radiaatorkütte suureks eeliseks on aga kiire reageerimine reguleerimisele. See muudab termostaadi töö tõhusaks, samuti saab näiteks kiiresti muuta temperatuuri tubades, mida pidevalt ei kasutata.

Põrandküte

Põrandkütte eripäraks ja eeliseks on tunnetatava soojuse loomine ka madalama õhutemperatuuri juures. Inimene tajub soojust ka kiirgusena ja mida rohkem sooja pinda meie ümber on, seda väiksem tähtsus on mõõdetaval õhutemperatuuril. Seetõttu võib ruumi tegelik temperatuur olla pisut madalam. Et ka põrandkütteks kasutatava vee temperatuur on radiaatorküttega võrreldes madalam, võib pärast põrandkütte paigaldamist nautida kõige suuremat küttekulude säästu.

Põrandkütte tõhususe määrab küttetoru pindala ehk küttepinna suurus. Seetõttu algab hea põrandkütte süsteemi valik põranda lõike analüüsi ja piirväärtuste hindamisega. Oluline on ka küttetoru paigaldussügavus.

Põrandkütte mugavusele lisab palju juurde automaatika, mis võimaldab igas ruumis omaette temperatuurijuhtimist. Üldiselt tuleb küttevee temperatuur tuleb hoida nii madal kui võimalik: betoonpõrandate puhul 30–40 °C ja puitlaagiga põrandatel kuni 55 °C.

Ajal, kui põrandküte on väljas, tuleb seda ringluspumpade ja jaotuskollektorite klappide hoolduseks perioodiliselt sundkäivitada. Kvaliteetne põrandkütteautomaatika teeb ka selle töö ise.

Põrandkütet tasub kaaluda allergikutel. Esiteks ei teki põrandküttega ruumis ringlevaid õhuvoolusid, mis liigutaksid tolmuosakesi, ja teiseks on uurimused näidanud, et põrandküttega ruum ei ole tolmulestadele sobiv elukeskkond.